See artikkel on informatiivne. Konsulteeri oma arstiga enne tervise- ja toitumisotsuste tegemist.

Üksainus number võib panna terve eluviisi kahtluse alla.

Miljonär Bryan Johnson väidab, et on oma keha teinud 5,1 aastat nooremaks – samal ajal kui tema passis on kirjas sama sünniaasta.

Netflixi dokumentaal „Don’t Die“ tõi bioloogilise vanuse testid laiemale avalikkusele. Johnson kulutab igal aastal miljoneid dollareid: võtab kümneid toidulisandeid päevas, teeb iganädalasi happekoorimisi, saab kollageenisüste, kasutab hüperbaarset hapnikravi ja isegi oma 17‑aastase poja plasmast tehtud infusioone. Tema sõnul näitavad testid noorenemist. New York Timesi uurimus leidis aga vastupidist – tema bioloogiline vanus oli hoopis kümme aastat kõrgem.

Keda uskuda?

Ja veel olulisem: kas 38‑aastane kontoritöötaja, kes soovib kauem terve olla, peaks sellise testi tegema?

Mis on bioloogiline vanus?

Bioloogiline vanus kirjeldab, kui „vana“ keha rakkude tasandil toimib. See ei pea kattuma kalendrivanusega. Näiteks võib 45‑aastase inimese organism funktsioneerida nagu 40‑ või 55‑aastasel.

Võrdleme kahte 50‑aastast meest. Chang töötab kontoris, liigub vähe, suitsetab ja sööb lõunaks šokolaaditahvli. Jabari käib kolm korda nädalas jõusaalis, sööb iga päev vähemalt viis portsjonit köögivilju ja elab mägedes puhtas õhus. Kui jätta kõrvale geneetilised erinevused, on Jabari rakkude seisund tõenäoliselt parem.

See ei ole vaid filosoofiline mõtisklus.

Bioloogilise vanuse testid hindavad biomarkereid – mõõdetavaid näitajaid, mis seostuvad vananemisega. Levinumad on telomeeride pikkus ja DNA metülatsioon.

Telomeerid asuvad kromosoomide otstes ja kaitsevad geneetilist materjali. Iga raku jagunemisega lühenevad need. Kui telomeer muutub liiga lühikeseks, peatub raku jagunemine. DNA metülatsioon näitab, millised geenid aktiveeruvad ja millised vaigistuvad. Teatud metülatsioonimustrid on tugevalt seotud vanusega.

Metülatsioonil põhinevad epigeneetilised kellad ennustavad kalendrivanust keskmiselt kahe kuni nelja aasta täpsusega. See on biomeditsiinis märkimisväärne täpsus.

Aga kas sa juba ei mõõda vananemist?

Tõenäoliselt mõningal määral juba mõõdad.

Kui käid kord aastas perearsti juures ja annad vereanalüüsi, saad kätte hulga vananemisega seotud näitajaid.

Vererõhk, LDL‑kolesterool ja veresuhkur peegeldavad kudede seisundit. Kui 42‑aastasel naisel on vererõhk 140/90 mmHg, suureneb südamehaiguste risk võrreldes rõhuga 120/80 mmHg.

Euroopas põhjustavad südame‑veresoonkonna haigused enneaegsete surmade suurima osa. Kohortuuringud kinnitavad, et klassikalised riskitegurid ennustavad haigestumist ja suremust usaldusväärselt, tihti isegi paremini kui üks üldistav bioloogilise vanuse näitaja.

Siit tuleb esimene üllatus: paljude jaoks annab tavaline vereanalüüs praktilisemat teavet kui kallis bioloogilise vanuse test.

Miks inimesed neid teste siiski teevad?

Sest number mõjub.

Kujutame ette 47‑aastast Tallinnas elavat Marikat. Ta teeb 300 eurot maksva testi ja saab tulemuseks: bioloogiline vanus 55. Šokk võib panna teda kaks korda nädalas jõutrenni tegema ja hommikul 30 grammi valku sööma.

Objektiivne mõõdik annab kontrollitunde. Kui kolme kuu pärast näitab kordustest aasta võrra nooremat tulemust, tundub pingutus õigustatud.

Kuid sellest tekib probleem.

Testid ei mõõda alati sama nähtust.

Testid pole omavahel võrreldavad

Turul tegutsevad kümned ettevõtted, kes pakuvad posti teel vere‑ või uriinianalüüse. Iga labor kasutab oma algoritmi. Mõni keskendub telomeeridele, teine metülatsioonile, kolmas kombineerib põletikumarkereid ja hormoone.

Kui teha täna ühe ettevõtte test ning kuu aja pärast teise oma, võivad tulemused erineda viis kuni kaheksa aastat.

See ei tähenda tingimata, et üks neist on vale.

Need testid mõõdavad erinevaid bioloogilisi kihte.

Üllatav detail: telomeeride pikkus võib varieeruda sõltuvalt sellest, millistest valgetest verelibledest proov võeti. Sama inimese erinevad rakupopulatsioonid annavad erineva tulemuse. See bioloogiline varieeruvus raskendab tulemuste tõlgendamist.

Nii võib 39‑aastane naine näha tulemust 44 ja arvata, et ta vananeb kiiresti, kuigi tema tegelik haigusrisk ei ole muutunud.

Kas bioloogilist vanust saab päriselt muuta?

Teatud piirini saab.

Regulaarne jõutreening – vähemalt kaks kuni kolm korda nädalas – seostub pikemate telomeeridega võrreldes vähese liikumisega. Madalam põletikutase on seotud noorema epigeneetilise profiiliga.

Mehhanismid on mitmetahulised. Füüsiline koormus vähendab kroonilist põletikku, parandab insuliinitundlikkust ja suurendab mitokondrite talitlust. Need protsessid parandavad rakkude vastupidavust ja jagunemisvõimet.

Kui 52‑aastane Pärnu õpetaja Tiina hakkab pärast tööd 20 minutit tempokalt kõndima ja lisab õhtusöögile 200 grammi köögivilju, võib tema C‑reaktiivne valk langeda 3 mg/L pealt 1 mg/L-ni. See muutus on mõõdetav ja seostub väiksema südame‑veresoonkonna riskiga.

Kas see tähendab, et bioloogiline vanus vähenes kahe aasta võrra? Võimalik. Kuid olulisem on riskinäitajate paranemine.

Siin tuleb ettevaatlik olla

Bioloogilise vanuse test ei ole diagnoos.

See ei ennusta üksikisiku puhul, kas tekib vähk või kas eluiga ulatub 90. eluaastani.

Tegemist on statistilise hinnanguga, mis põhineb populatsiooniandmetel.

Kui tulemus näitab, et inimene on kolm aastat „vanem“, ei tähenda see, et peaks alustama 12 toidulisandiga või minema hapnikukambrisse. Paljud internetis pakutavad sekkumised toetuvad piiratud või vastuolulisele tõendusmaterjalile. Teaduskirjandus ei kinnita ekstreemseid ja kalleid lahendusi võrreldes lihtsate elustiilimuutustega.

Pikaajalised jälgimisuuringud näitavad, et suitsetamisest loobumine, regulaarne liikumine ja normaalne kehakaal vähendavad enneaegse surma riski kuni 60% võrreldes mitme riskiteguriga inimestega.

Ükski test ei asenda neid harjumusi.

Kellele test võib siiski sobida?

Numbripõhisele inimesele.

Kui põhinäitajad püsivad korras – vererõhk alla 130/80, LDL alla 3 mmol/L, vööümbermõõt alla 80 cm –, võib test pakkuda lisamotivatsiooni või teaduslikku huvi.

Oluline on teha kordustest samas laboris ja vähemalt kuue kuni kaheteistkümne kuu järel. Lühem intervall ei pruugi näidata usaldusväärset muutust, sest bioloogiline varieeruvus võib tulemusi mõjutada.

Enne testi tegemist tasub küsida: mida ma teen halva tulemuse korral?

Kui vastus sisaldab liikumise suurendamist ja toitumise korrigeerimist, saab nende sammudega alustada kohe. Näiteks süüa hommikul 30 grammi valku (umbes 200 grammi Kreeka jogurtit), teha pärast lõunasööki 10 minutit tempokat kõndi ja lisada õhtusöögile kaks peotäit rohelisi köögivilju.

Need muudatused mõjutavad otseselt biomarkereid.

Bryan Johnson võib kulutada miljoneid, kuid enamik inimesi saab oma rakkude talitlust toetada igapäevaste valikutega. Järgmine samm ei pea olema test, vaid võib olla tänane jalutuskäik.

Allikas: Precision Nutrition

Meelespea

  • Bioloogiline vanus tugineb biomarkeritele nagu telomeerid ja DNA metülatsioon.
  • Vererõhk, kolesterool ja veresuhkur ennustavad haigusriski usaldusväärselt.
  • Eri laborite testitulemused võivad erineda viis kuni kaheksa aastat.
  • Regulaarne liikumine ja tasakaalustatud toitumine mõjutavad raku tasandi näitajaid mõõdetavalt.
  • Ükski test ei asenda järjepidevaid tervisekäitumise harjumusi.