See artikkel on informatiivne. Konsulteeri oma arstiga enne tervise- ja toitumisotsuste tegemist.

200-eurone jooksutoss ei pruugi sind vigastuste eest paremini kaitsta kui poole odavam mudel — seda kinnitavad mitmed uuringud.

Viimastel aastatel on spordijalatsite hinnad kiiresti tõusnud. Uute mudelite eest küsitakse 180–220 eurot ning turundus lubab kergemat sammu, kiiremat tempot ja väiksemat vigastuseriski. Teaduskirjandus sellist otsest seost ei toeta. Hind ei tähenda automaatselt paremat kaitset ega tulemust.

Mida see tähendab inimesele, kes jookseb kolm korda nädalas 5 km või teeb päevas 10 000 sammu? Kas 90-eurone toss võib toimida sama hästi kui 190-eurone?

Hind ei ennusta vigastusi

2015. aastal ajakirjasBritish Journal of Sports Medicineavaldatud uuring jälgis 927 harrastusjooksjat aasta vältel. Kallimad jalatsid ei vähendanud vigastuste riski võrreldes soodsamate mudelitega. Vigastuste esinemissagedus jäi 25–30% vahemikku sõltumata hinnaklassist.

See on kõrge näitaja.

Iga neljas harrastusjooksja kogeb aasta jooksul ülekoormusvigastust, enamasti põlves, hüppeliigeses või sääres. Põhjus peitub tavaliselt koormuse liiga kiires suurenemises, mitte hinnasildis.

Kui 42-aastane Kärt Tartust otsustas aprillis maratoniks valmistuda ja suurendas nädalast kilometraaži 15 km-lt 40 km-ni kolme nädalaga, tekkis tal sääreluu ülekoormusvalu. Jalatsid maksid 210 eurot.

Mehhanism on selge. Luu ja kõõlus kohanevad koormusega aeglasemalt kui lihas. Kui treeningmaht kasvab üle 10% nädalas, suureneb vigastuse tõenäosus märgatavalt. Jalatsi hind seda protsessi ei mõjuta.

Amortisatsioon ei tööta nii, nagu sageli arvatakse

Levinud arvamuse kohaselt kaitseb paksem tald liigeseid. 2018. aastal Saksamaal tehtud biomehaaniline uuring näitas, et väga pehme tallaga jalats suurendas osade jooksjate põlveliigese koormust kuni 12%, sest nende jooksustiil muutus.

Keha kohaneb pinnaga.

Kui tallamaterjal summutab lööki, võib närvisüsteem reageerida tugevama maandumisega. Tulemuseks ei pruugi olla väiksem koormus, vaid mõnel juhul hoopis suurem. See paradoks üllatab paljusid.

See ei tähenda, et pehme toss oleks halb. Sobivus sõltub inimesest. 35-aastane Maris Tallinnast, kes kaalub 62 kg ja jookseb kolm korda nädalas 6 km, eelistab mõõduka pehmendusega 85-eurost mudelit. Sama jalats ei pruugi sobida 85-kilosele jooksjale, kelle samm on jõulisem.

Uuringute põhjal mõjutavad kehakaal ja jooksutehnika liigese koormust rohkem kui jalatsi hind.

Kõige üllatavam detail: mugavus ennustab vastupidavust

2011. aastal avaldatud uuring leidis, et jooksjad, kes valisid jalatsi subjektiivse mugavuse järgi, said vähem vigastusi kui need, kes lähtusid pronatsioonitestist või hinnast. Seos püsis kuuekuulise jälgimisperioodi vältel.

Mugavus loeb.

Kui jalats tundub jalga pannes loomulik ja stabiilne, jaotub koormus tõenäolisemalt ühtlasemalt. Kui kand liigub või varbad surutakse kokku, hakkab keha tegema kompensatsioone. Ka 200-eurone mudel ei paranda halba sobivust hiljem.

Turundus rõhutab tehnoloogiat. Teadus rõhutab kohanemist.

Kas kallim toss parandab sooritust?

Tipptasemel sportlaste puhul on süsinikplaadiga võistlusjalatsid vähendanud energiakulu 2–4%. Eliidil võib see tähendada mitut minutit maratonidistantsil.

Harrastaja jaoks tähendab 3% energiasääst 5 km distantsil ligikaudu 20–40 sekundit.

Oluline küsimus: kas see vastab sinu eesmärgile?

Kui jooksed tervise nimel kaks kuni kolm korda nädalas tempoga 6:30 min/km, jääb kallima võistlusmudeli mõju tagasihoidlikuks. Lisaks kuluvad need jalatsid kiiremini – sageli 300–400 km järel. Tavaline treeningtoss peab vastu 600–800 km.

Kui läbid nädalas 15 km, kestab treeningjalats ligikaudu aasta.

Seega võib 90-eurone mudel teenida 12 kuud, samas kui 220-eurone võistlusjalats vajab vahetust 6–8 kuuga.

Kaks asja, mida sageli ei teata

Esiteks mõjutab jalatsi kaal energiakulu rohkem kui hind. Iga 100 grammi lisaraskust jalatsi kohta suurendab hapnikutarbimist umbes 1%. Kergem ja soodsam mudel võib seetõttu osutuda paremaks valikuks kui kallim, ent raskem variant.

Teiseks ei pruugi jalatsi vananemine olla silmaga nähtav. Tallamaterjal kaotab elastsuse enne, kui muster kulub. Uuringud näitavad, et löögisummutuse omadused vähenevad märgatavalt 500–700 km järel, isegi kui välimus tundub korras.

10 km nädalas tähendab seda umbes aastaga.

Kui märkad, et jalad väsivad tavapärasest 5 km ringist rohkem või põlved muutuvad tundlikuks, võib põhjus peituda materjali väsimuses, mitte vormilanguses.

Praktiline lähenemine

Vali jalats päeva teises pooles. Jalad on siis kergelt turses ja sobivus peegeldab paremini tegelikku olukorda. Proovi vähemalt kahte mudelit eri hinnaklassist. Kõnni või sörgi poes mõni minut.

Kui kaalud 70 kg ja jooksed kolm korda nädalas 5–7 km, eelista mõõduka pehmendusega mudelit hinnavahemikus 70–110 eurot. Algajana vali neutraalne jalats ning suurenda koormust järk-järgult, näiteks 1 km nädalas.

Väljendid nagu „maksimaalne amortisatsioon“ või „professionaalne tehnoloogia“ kõlavad veenvalt, kuid ei taga paremat sobivust. Lihtsustatud lubadusi teadus ei toeta.

Ära suurenda treeningmahtu järsult pelgalt uute jalatsite tõttu. Uus varustus ei tugevda kõõluseid üleöö.

Tervise- ja elustiiliajakirjanik Sidney Lee on toimetuse testidele tuginedes märkinud, et alla 100 dollari maksvad mudelid võivad pakkuda võrreldavat kasutuskogemust kaks korda kallimatele alternatiividele. Süsteemset kvaliteedierinevust ei ilmnenud.

See ühtib varasemate uuringutega: hind ei ole usaldusväärne kvaliteedinäitaja.

Maailma Terviseorganisatsioon soovitab liikuda vähemalt 150 minutit nädalas. Vali jalats, mis toetab seda harjumust ja tundub jalas loomulik. Pane tossud jalga ja mine rajale.

Meelespea

  • Kallim jooksutoss ei vähenda vigastuste riski automaatselt.
  • Mugavus on parem valikukriteerium kui hind või turundussõnum.
  • Koormuse tõstmine üle 10% nädalas suurendab vigastusohtu.
  • Tallamaterjal kulub 500–700 km järel, isegi kui välimus tundub korras.
  • Harrastajale piisab sageli 70–110 euro suuruse hinnaklassi mudelist.

Allikas: Women's Health