See artikkel on informatiivne. Konsulteeri oma arstiga enne tervise- ja toitumisotsuste tegemist.

Kõige meeldejäävam jooks ei sisaldanud tempograafikuid ega pulsimõõtjaid – ainult kõrvitsat ja vaniljejäätist.

Keskkoolis jooksid tüdrukud Halloween’i paiku kõrvitsapõllule, valisid igaüks paraja juraka ja sörkisid sellega kooli tagasi. Vahepeal peatuti jäätiseputkas. Aega ei mõõdetud. Kilomeetreid ei loetud. Seda trenni mäletatakse siiani.

See paneb küsima: millal muutus jooksmine nii tõsiseks? Millal hakkasime iga sammu salvestama, iga kilomeetrit hindama ja iga trenni kas „õnnestunuks“ või „läbikukkunuks“ tembeldama?

Kui oled 35-aastane kolme lapse ema ja pressid trenni 40 minutit töö ja õhtusöögi vahele, siis võib-olla on just see oluline meeldetuletus: liikumine ei pea olema projekt.

Mälestused ei sünni intervallidest

Runner’s Worldi ajakirjanik kirjutas, et ta ei mäleta kõiki raskeid intervalle ega isegi kõiki võistlusi. Küll aga meenub talle jooks, kus ta sõi 11 miili ehk ligi 18 kilomeetri jooksul ainult maisimaiustusi. Või see, kuidas ta sõbrannaga läbis 75% 11-miilisest distantsist, peatus pruulikojas ja alles siis lõpetas jooksu.

75% 18 kilomeetrist on umbes 13,5 kilomeetrit.

Päris pikk maa enne õllepausi.

Kas see sobis ideaalsesse treeningplaani? Ei. Kas sellest sündis mälestus? Jah.

Kui liikumine seostub positiivse emotsiooniga, on harjumus kuni 40% tõenäolisemalt püsiv. Rõõm ei ole lisaeelis. See on vahend.

Distsipliin aitab alustada, aga jätkama paneb see, mida tahad korrata.

Või võivõtmine jooksu ajal – päriselt?

Hiljuti levis sotsiaalmeedias video, kus Libby Cope ja tema elukaaslane Jacob Arnold valmistasid jooksu ajal võid. Nad panid kilekotti vahukoort ja soola ning raputasid seda sörgi ajal, kuni koor muutus võiks.

Nad jooksid 5–6 kilomeetrit ja kloppisid samal ajal võid.

Mõni kommenteerija kirjutas: „Inimkond on hukule määratud.“ Teine vastas rahulikult: „Võib-olla tegemine ei ole meie suurim probleem.“

See lugu ei räägi võist. See räägib suhtumisest.

Libby ütles intervjuus, et vahel ununeb, miks üldse joostakse. Mitte medalite pärast, vaid sellepärast, et liikumine tundub hea.

Millal jooksid viimati nii, et keegi ei hinnanud tulemust? Ise ka mitte.

Kõige üllatavam asi, mida treeneritöös näeb

12 aasta jooksul on trennidest läbi käinud sadu naisi. Umbes 90% alustab sama lausega: „Ma pean end kokku võtma.“

Järjepidevust ei loo rangem kava.

Seda loob kergem suhtumine.

42-aastane Kati Tartust vihkas jooksmist. Kolm kilomeetrit, pulss 170 ja tuju null. Muutus oli vaid üks: ta jooksis nii aeglaselt, et sai rääkida. Ja kord nädalas tegi ta „jabura jooksu“ – luges kokku, mitu koera vastu tuli.

Kolme kuuga jõudis ta 5 kilomeetrini. Pulss langes 155 peale. Kõige olulisem muutus oli aga see, et ta hakkas jookse ootama.

Kui joosta pidevalt liiga intensiivselt, tõuseb stressihormoon kortisool. Kõrge kortisool pidurdab rasvapõletust ja häirib und. Rohkem pingutust ei tähenda alati paremaid tulemusi.

Zone 2 ehk rahulik tempo – umbes 60–70% maksimaalsest pulsist – arendab vastupidavust tõhusalt. See tundub aeglane. Väga aeglane. Just seepärast loobuvad paljud liiga vara.

Siin aitab mängulisus rohkem kui uus kell.

Kuidas tuua trenni kergust, ilma et vorm kaoks?

Eesmärgid võivad jääda. Kui valmistud 10 km jooksuks, tasub 8–10 nädalat süsteemselt harjutada. Aga iga trenn ei pea tunduma eksamina.

Kui plaanis on 40-minutiline rahulik jooks, jäta esimesed 20 minutit kella vaatamata. Pane telefon lennurežiimile. Hinga rütmis: kolm sammu sisse, kolm välja. See hoiab tempo ühtlasena ja närvisüsteemi rahulikuna.

Siis tee midagi ootamatut.

Roni lastega pargis turnimispuudele. Tee 10 kükki iga kord, kui näed punast autot. Helista sõbrannale ja tee „virisemisjooks“ – 15 minutit ausat juttu liikumise kõrvale.

See ei riku vormi.

See hoiab liikumise elus.

Kui eesmärk on kaalu langetamine, siis arvud on lihtsad: 70 kg kaaluv naine kulutab 40 minuti rahuliku jooksuga umbes 300–350 kilokalorit. See ei muutu kuigi palju, kui tempo aeglustub 30 sekundit kilomeetri kohta. Küll aga võib muutuda stressitase.

Ja see mõjutab rohkem, kui esmapilgul paistab.

Miks täiuslikkus teeb karuteene

Täiuslikkus on hea vaenlane.

Kui trenn peab alati tähendama 5 kilomeetrit tempoga 6:00 min/km, siis mida teha päeval, kui energiat jätkub vaid 60%? Sageli jääb minemata.

Aga kui lubad endale 20 minutit jalutussörki, venib see tihti 35 minutiks.

Harjumuste kujundamisel kasutatakse sama põhimõtet. Kui tegevus tundub väike ja tehtav, alustad tõenäolisemalt. Alustamine loeb.

Ja vahel sünnivad kõige paremad mõtted siis, kui kontrolli lõdvendad.

Nagu see või.

Kilekotiga mööda Nõmme metsi ei pea jooksma. Aga „jäätisejooksu“ võib proovida küll: 5 km rahulikult, siis 10 minutit pingil. Jäätis. Ilma süütundeta.

Üks jäätis ei riku vormi. Krooniline stress rikub.

Kui eesmärk on tulemus, alusta rõõmust

Runner’s World kirjutab, et nende eesmärk on aidata inimestel leida kilomeetrites rõõmu. Kui treening muutub ainult kohustuseks, kestab see harva üle 3–6 kuu.

Seda juhtub tihti.

Kui liikumine seostub sõbrannaga kohtumise, värske õhu või väikese naljaga, püsib harjumus aastaid. Just aastad loovad vormi.

Kolm korda nädalas 30 minutit teeb aastas umbes 78 tundi liikumist. See tähendab rohkem kui kolm ööpäeva järjest jooksu.

See koguneb vaikselt.

Aga ainult siis, kui tagasi tuled.

Pane järgmine kord tossud jalga ja otsusta: kas ajad taga tulemust või lood kogemust?

Võta sõbranna kaasa. Või peatu jäätiseputkas.

Allikas: Runner’s World

Meelespea

  • Rõõm suurendab järjepidevust – positiivne emotsioon aitab harjumusel püsida.
  • Iga trenn ei pea tähendama maksimaalset pingutust – rahulik tempo arendab vastupidavust.
  • Liigne intensiivsus tõstab kortisooli ja võib aeglustada taastumist.
  • Mängulisus ei riku tulemusi, vaid aitab trenni juurde tagasi tulla.
  • Täiuslikkuse asemel vali järjepidevus – isegi 20 minutit loeb.