Oled sa kunagi keeldunud õhtusest leivakoorikust või pastataldrikust, kartes et see läheb otse puusadele? Selgub, et see hirm on suuresti alusetu. Üle 6000 inimese hõlmanud uuring näitas, et sellel, millal sa söögikorra tarbid, on keha koostisele peaaegu olematu mõju.

Mida uuring tegelikult näitas?

Teadlased jälgisid tuhandeid inimesi pika perioodi vältel ja mõõtsid täpselt nende kehakoostist — rasvamass, lihasmass, üldkaal. Tulemus üllatas paljusid: need, kes sõid süsivesikuid õhtul, ei kogunud rohkem rasva kui need, kes sõid täpselt sama koguse süsivesikuid hommikul või lõunal.

Mis siis tegelikult kehakaalu ja -koostist mõjutab? Vastus on lihtne, kuid sageli unustatakse ära kõigi müütide taustal: kogu päeva jooksul söödud toidukogus ja toidukvaliteet on need, mis päriselt loennad. Mitte kell, mis parajasti seinal näitab.

See ei tähenda, et võid lõputult süüa ja kõik hästi läheb. See tähendab, et kui sa sööd mõistlikus koguses ja toitainerikkalt, siis õhtune kartulisalat oder taldrik pastat ei ole su vaenlane.

Kust see müüt üldse tuli?

"Ära söö pärast kella kuut" on fraas, mida oleme kõik kuulnud — naabri käest, ajakirjast, mõnelt tuttavalt kes alustas dieeti. Probleem on selles, et see reegel tekkis mitte teadusest, vaid lihtsustamisest.

Loogika tundus algul usutav: õhtul oled vähem aktiivne, seega põletad vähem kaloreid, seega rasv koguneb. Tegelikkus on aga keerulisem. Keha ei lülitu kell kaheksa õhtul lihtsalt välja. Ainevahetus töötab ööpäevaringselt — sa põletad kaloreid ka magades, isegi hingates ja seedides.

Teine põhjus, miks õhtune söömine on halva mainega, on tegelikult käitumisega seotud: paljud inimesed kipuvad õhtuti liigsöömisele — tööpäeva stressi maandamiseks, igavusest või lihtsalt harjumusest. See liigne söömine on probleem, mitte kellaaeg iseenesest.

Kui sa õhtul mõistlikult sööd, pole midagi karta. Üks viil täisteraleiba või peotäis kaerahelbeid enne und ei muuda su keha kuidagi.

Mis siis tegelikult loeb — ja kuidas seda lihtsalt rakendada?

Kui söögiaeg pole peamine tegur, siis millele tasub hoopis tähelepanu pöörata? Siin on kolm asja, mis teadusuuringutes korduvalt esile tulevad:

  • Kogukalorite tasakaal — kas sa sööd umbes nii palju kui keha vajab, mitte märkimisväärselt rohkem ega vähem.
  • Toidukvaliteet — kas suurem osa söödust on täisväärtuslik: köögiviljad, täisterad, valgud, tervislikud rasvad?
  • Järjepidevus — kas su söömisharjumused on stabiilsed nädalast nädalasse, mitte ainult esmaspäeviti?

Need kolm punkti kõlavad lihtsalt, kuid nende rakendamine igapäevaelus vajab harjutamist. Ja siin tulebki mängu see, miks paljud inimesed tunnevad end toitumise suhtes eksinuna — nad üritavad järgida kümneid erinevaid reegleid (ära söö pärast kuut, väldi süsivesikuid, söö ainult viis korda päevas jne), selle asemel et keskenduda lihtsatele alusprinciiipidele.

Kui sa alles alustad oma tervisliku eluviisi teekonda, siis unusta kõigepealt kõik kellaajakesksed reeglid. Küsi endalt hoopis: Kas mu taldrik on piisavalt värviline? Kas söön piisavalt valku? Kas joon piisavalt vett? Need küsimused viivad sind kiiremini õiges suunas kui obsessiivne kella jälgimine.

Liikumine mängib muidugi samuti olulist rolli — mitte ainult kalorite põletamise mõttes, vaid ka seetõttu, et regulaarne treening parandab seda, kuidas keha süsivesikuid kasutab. Kui lihaseid regulaarselt treenida, hakkavad nad süsivesikuid tõhusamalt energia salvestamiseks kasutama — olenemata sellest, mis kellaajalõhk sa sõid.

Kokkuvõte ja tänane tegevus: Täna õhtul, kui sul tekib isu millegi süsivesikuterohke järele, tee endale mõistlik eine — näiteks täisteraleib mõne valgurikka lisandiga — ja naudi seda ilma süütundeta. Pane telefoni või paberile kirja üks toiduharjumus, mida soovid parandada — mitte kellaaeg, vaid mida sööd. See on esimene samm, mis tegelikult loeb.